Arvatakse, et pontšo on pärit Lõuna-Ameerika Andide piirkonnast, täpsemalt Peruu ja Boliivia mägismaalt, kus seda kasutasid laialdaselt põlisrahvad nagu aimara ja ketšua hõimud. Need hõimud lõid pontšo, kududes villakiud ruudu- või ristkülikukujuliseks, mille keskel oli auk. Pontšot kasutati utilitaarse rõivana, et kaitsta kandjat külma ja vihma eest, samuti auastme ja staatuse sotsiaalse näitajana.

Kuna pontšo kogus populaarsust Lõuna-Ameerikas, levis see mujale maailma. 19. sajandil hakkas pontšo arenema erinevateks stiilideks ja kujundusteks ning seda tutvustati moemaailma disainerite, näiteks Elsa Schiaparelli loomingu kaudu, kes lõi siidist pontšo, mis oli mõeldud kandmiseks õhturõivaste peal.

Pontšo populaarsus kasvas jätkuvalt 20. sajandil, kuna sellest sai lääne moe põhitoode. 1960. ja 70. aastatel võtsid hipid ja teised vastukultuurirühmad pontšo omaks kui vabaduse ja mittevastavuse sümbolit, kombineerides seda sageli teksaste ja kauboisaabastega. 1980. aastatel sai pontšo naistemoes populaarseks esemeks, disainerid lõid laia valikut stiile ja materjale, sealhulgas villa, kašmiir ja kergeid kangaid, nagu puuvill ja siid.

Tänapäeval on naiste pontšo jätkuvalt populaarne moemeeste seas kogu maailmas. Olenemata sellest, kas tegemist on paksu kootud pontšoga, mida saab kanda teksade ja saabaste peale, või lendleva, boheemlasliku pontšo, mida kanda maksikleidi peal, jääb see mitmekülgne rõivaese paljude naiste jaoks garderoobi põhitooteks.

Alates selle päritolust Andides kuni moodsaks kujunemiseni on pontšost saanud kultuuripärandi, traditsioonide ja identiteedi sümbol. Võttes omaks naiste pontšo, saame tähistada erinevate kogukondade mitmekesisust ja ilu ning nende ainulaadset panust moemaailma.